* * *

* * *

* * *

* * *

* * *

* * *

***

Kõik, mis paistab väliselt, on petlik,
sest tegelikult ei ole süda nii tugev kui naer,
mis on näol...
Me võime küll naerda,
kuid südames me nutame.
Ja siiski ma armastan sind...

***

Öö süles langevad pisarad,
öö süles silmad kord niiskuvad,
öö süles on valu ja ahastus,
öö süles on lõputu armastus...

***

Armastus käis ilmas ringi,
otsis, kes on üksinda.
Leidis sinu ja nõnda jäigi
sinu juurde elama.

***

Kui maa oleks paber
ja meri oleks tint,
siis kirjutaks suurelt
MA ARMASTAN SIND!!!

***

Tahaks olla...
vahutav meri ja kollane kuu,
õhtune kaste ja lootus nii suur,
kuldne rannaliiv ja rohekad palmid,
väikesed naljakad salmid.

Tahaks olla...
käimata rajad ja tähed öös,
sinine taevas ja sipelgad töös,
sinised lilled ja tasane tuul,
lõhnav aas ja nimi su suul.

***

Mulle meeldib, kui sasid mu juukseid,
Mulle meeldib, kui suudled mind kirglikult suule.
Mulle meeldib kui kingid mul punaseid roose,
kui ütled: "Armastan Sind ja ainult Sind".

***

Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.
Ma ütlen: armastus. Ja kõik on õeldud.
Mis? Ma ei kuulnud hästi, mis sa küsid?
Jah, kõik võib-olla. Jah. Võib-olla möödub.
kuid imelik, et ta nii kaua püsib.

***

Ma lubasin, et ma ei nuta enam iial.
Ei nuta, kui sa lõpuks kurvalt läed.
Ma lubasin, et ma ei nuta siis ka,
kui ükski kõrv ei kuule,
ükski silm ei näe.
Ma lubasin, et ma ei nuta enam iial
ja et ma rõõmsalt naerdes mõtlen sulle vaid.
Ja kui ma vahest enam teisiti ei suuda,
siis salaja ma välja mõtlen pisaraid.

***

Sa ei tea mida teed
Sa ei näe mida teed
Hinge haavade järgi ei küsi
Tihti südamelille kõige kaunimad lehed
Rebib kallimast kallim käsi
Oma mõtetes lahti ma sinust ei saa
Oled pandud vist minusse lukku
Olen mõelnud meid liig paljus üheks
Sinuta meenutan elutut nukku
Sina ometi saaks selle vaikinud lelu
Panna laulma ja helisema
Anda soojust ja südamelillele elu
Olla külmunud hingele kevad...
Nagu pimedad keset päikese sära
Vaatame üksteisest mööda
Kas su süda siis tõesti ei tunne ära
Mida kõike ma tahaksin öelda
Sinust loobuma pean sind ma võita ei suuda
Nende jõudude käest mis mulle võõrad
Jääb veel vaigistav lootus
Sa ju ikkagi tead
Et mu pisarais sõnad on siirad...

***

See naeratus meeles mul püsib.
Armastan Su silmade sära.
Neid huuli, kui liikumas vaatan,
kõik muu mul ununeb ära.
Mis iganes räägid, on huvitav,
mis iganes teed, tahan teha.
Kui vajad kord, kellega rääkida,
siis tea, et olen siin,
Sind armastan, kuni lõpeb mu elu.
Ja ka pärast seda veel
Jääb Su naeratus
mu silmades särama edasi!

Sinu silmad sinakashallid
on mulle meeletult kallid.
Neis alati sädeleb päike.
Kuid mäletan - see oli kole...
su silmades polnud siis päikest.
Seal sädeles ebalev läige.
Sa kaua üksinda piinlesid,
siis tulid ja andeks mult palusid.
Ei saanud ma teisiti - ANDESTASIN,
sest silmad sinakashallid
olid mulle meeletult kallid!

***

Armastus ei koputa uksel,
armasus ei helista kella.
Kuid ta hüüab su nime hella.

***

Tihti öösiti ma põgeneda tahaks,
kasvõi nahast välja sinu juurde,
tahan joosta palajalu,
tunda keeva tulist valu,
kuna armastan sind niivõrd palju...

***

Öö süles langevad pisarad,
öö süles silmad kord niiskuvad,
öö süles on valu ja ahastus,
öö süles on lõpmatu armastus.

***

Tahan olla päike,
mis sind silitab.
Tahan olla vesi,
mis sind värskendab.
Tahan olla tuul,
mis sind kuivatab.
Tahan olla liiv
millel lebad SA.

***

Armastan sind nagu välku,
välku, mis kokku lõi meid.
Armastan igat su pilku,
armastan sind, minu neid.

***

Kui tere ütlesin ma sulle,
siis suudluse sa saatsid mulle.
Kui hüvasti ma jätsin,
siis mind sa kohe petsid.
Kuid ometi, miks
on sinu elus ainult seks?
Sa mõtle ainult mulle,
nii nagu mina mõtlen sulle.

***

Taeva all paistab kuu
kuu all kasvab puu
puu alt kostab
"I love you"

***

Äkki
tabas meid vihmahoog
trauhh
ja me olime märjad
üle me linnast käis
vihmahoog
pilved kui hullunud
härjad.
Ahne,haigutav,
näljane trepikoda
meid neelas.
Praeguseni ei kao
mu suult
märg su suudlus
meelas...

***

Kardan sinuga rääkida,
kardan vaikida.
Kes lausub sulle need sõnad,
mis seisavad mul huulil?
Need saavad öeldud.
Kuid kes usub siis veel,
et mina neid esimesena öelda tahtsin.

***

Anna andeks, et eksinud olen
Anna andeks, et armastan Sind
Anna andeks, et ükskord taas tulen,
sest Su ilu on kütkestanud mind.

Anna andeks, et kirju Sul saadan.
Anna andeks, et kirjutan veel.
Anna andeks, kuid siiski veel loodan
kohata Sind eluteel.

***

Sa oled minuga igal pool
nagu laotus,
ja iga päev paistab päike mu üle -
sinu südamepäike.
Ja sinu head mõtted
on nagu tähed,
mis säravad kaugemaist kaugusest läbi,
ja juhivad mu samme.

***

Justnagu heinaajal niidetakse hein,
minu hingest pühitud on lein.
Ja nagu vihma üle rõõmustab aedvili,
mind õnnelikuks teeb vaid üksainus kiri.
Kõik päevad ootusärevusest tulvil,
ma seisan laia taeva helevalgel võlvil.
Kõik uksed mulle sellest ajast lahti,
kui öösel taevast alla tõid mul tähti.

***

Elu on piin,
piin on igatsus,
igatsus on unistus,
unistus on armastus,
armastus on elu!

***

Sa tulid, me sõpradeks saime.
Liig lühike oli see aeg.
Sa läksid, me võõrasteks jäime.
Kuid, miks oli nii see.

***

Langevad kaljudki kokku,
puruneb ilu ja õnn.
Sõpruse side jääb ikka,
seda vaid purustab surm.

***

Sa ütlesid: "Näkku ei lööda!"
ja südamesse mul lõid.
Ära vaata mu silmadest mööda,
argust taluda ma ei või.
Minu julguse ja nime najal
sinust jalgadel seisja sai.
Lõpuks mõistsin, sul pole mind vaja.
Olen sul toetuspunkt vaid.
Ära vaata mu silmadest mööda,
nagunii olen mõistnud kõik.
Sina näkku ei hakanud lööma,
hoopis südamesse lõid mul.

***

Ei mäletagi enam sind,
vaid ainult sinu armastust.
Sina oled udu, mis hajus,
aga sinu armastus on pühapilt,
mille ees ma palvetan.

***

Paar pilku -
ja sõnu polegi vaja,
sest sõnadel puudub südamekaja.

Paar pilku -
ja mõistan su mõtteid ma,
mis iial ei ristu minuga.

***

Rauast postid,
pilvine taevas,
Su teeseldud ükskõiksed silmad.
Tuul,
tibutav vihm,
lombid,
külmad ja vastikud ilmad.
Hiline aeg,
Su solvavad sõnad,
tormiks tugevnev tuul.
Mu pisaraisse uppuvad silmad
ja võbisev alahuul.
Kauged mälestused,
tehtud vead,
suu, mis enam ei palu.
Su seljataga sulgunud uks
ja minu meeletu südamevalu!

***

tahtmatult lõikan end lahti
maailma heledast raamatust
küsid mis minuga lahti
ning sinu hääles on saamatust

valede magusat prahti
tõsidus varjab kui tüll
sinustki lõikan end lahti
küsid on valus on küll

***

Kõigel on kusagil algus,
lõpp on kusagil ka.
Kusagil süttimas valgus,
teisal on kustunud ta.
Kusagil päevatöö pingest
keegi end puhkama seab.
Kusagil keegi mu hingest
kirjutab valusad read.

***

Sa ju teadsid - ma ei tule,
Kuigi tahtsin tulla ma.
Sa ju teadsid - ütlen "ei",
Kuigi tahtsin öelda "jaa".
Sa ju teadsid - kõik on läbi,
Kuigi tahtsin jätkata.
Miks ei öelnud kumbki
Meist võlusõna ARMASTAN?

***

Mõtlen, mõtlen, mõtlen sulle ja ei muule.
Nutan, nutan, nutan ja keegi mind ei kuule.
Tahan, tahan, tahan, et tuleksid mu juurde.
Palun, palun, palun Sind - ära ehita tõkkeid mu teele.

***

Ma tean üht vett nii sügavat,
kust päästa ei saa uppujat.
See vesi algab südamest
ja voolab välja silmadest.

***

Ära kuula, mida räägivad sõbrad,
ära kuula, mida sosistab tuul.
See kõik vale võib olla
ja nii puruneb armastus suur.
Kuid sina ju uskusid seda
ja jäädavalt hülgasid mind.
Ma tean, et sa minuga mängisid,
kuid mängides süütasid leegi,
mida veega ei kustuta.

***

Me oleme palju valanud oma pisaraid.
Ükski poiss ei vääri seda.
Nad ei vääri,et neid leinata,
kuid ometi kõik poisid paluvad,
et seda nende pärast tehtaks,
et haiget teha
sellele väikesele,
õrnale ja kaitsetule südamele,
kuhu nad on kraapinud esimesena sõna
armastus?
Me oleme nii kaitsetud.
Ainult oma pisaratega lohutame,
ainult pisaratega armastame,
ainult pisaratest otsime tuge...

***

Ei tohi öelda kutsutule,
et tema pärast süütad tule...
Ta seda teades
enam teine kord ei tule.

***

Meeletult valus võib olla igatsus,
meeletult valus võib olla pilk,
kui vaatan sind,
meeletult valus on hetk,
kui kaotan sind.

***

Enam iialgi ei tule sa mu väikesesse tuppa,
enam iialgi ei ütle, et armastad,
enam iialgi ei ütle, et hoolid.
On valus ja tahaksin nutta...
Ma vihkan hetke, mis su viis.
"Tule tagasi!" hüüab mu hing.
Mu väikene tuba on tühi, on valu ja ahastus...

***

Iga hetk Sinu kõrval on kallis!
Sina oled aga mulle armas!
Ma pole öelnud,
et Sina ei ole mulle kallis.
Ega ka seda,
et hetk Snuga pole armas.

***

Kurvalt istun üksi,
tasa tuksub rind.
Mõtlen ainult seda,
millal näen ma sind.

***

Kõigile näib, et oleme sõbrad,
kõigile näib, et sa armastad mind,
kõigile näib, et me tunded on siirad,
kõigile näib, et sa ootad vaid mind.
Kuid nad ei tea, et mind südamest vihkad,
kuid nad ei tea, et hülgasid mind...

***

Otsin sind hallidelt tänavailt,
jäätunud nägudelt, väravailt.
Otsin sind asfaldilt, kividelt,
kustunud laternarividest.

Otsin sind sinavalt järveveelt,
rohtuvalt suviselt metsateelt.
Otsin sind sügisööst sumedast,
tähisest taevastki tumedast.

Veelgi enam - kui kaugel sa,
otsin sind, olles koos sinuga
teadmata ajast või ilmadest,
otsin sind sinu silmadest.

***

Ma tunnen sust puudust - iga päev, iga tund.
Öösiti ma vaid sinust nüüd näen und.
Igatsen su käsi, mis kord kinni hoidsid mind.
Loodan, et kord taipad, kui väga vajan SIND.

***

Kohinal suliseb vesi,
Äikesevihmast märjad veel lehed,
Roosiõitele veepisad tulid
Tulid sellest, et lähed.

Sa oled nii kaugel,
Aga ometi nii ligi,
Veel ootan, uni laugel,
Ikka, põskedelt veeremas piisake higi
Su hääl nii varjul minust
Tõi tuul mind kaugemale sinust
Ootan, ootan terve igaviku..

***

Ma igatsen silmi, mis mustad kui öö.
Ma igatsen pilku, mis sügav kui kaev.
Ma igatsen nägu, mis muigel on nüüd.
Ma igatsen sind, kuid oled ära sa nüüd!

***

Istun siin üksi ja igatsen
seda pilku, neid siniseid silmi.
Mälestuste raamatut lehitsen,
meenutan aegu, mil kõik oli ilmsi...

Mu tunded aina mässavad,
nagu lained tormisel merel.
Armastus näib aina kasvavat -
vallutasid kõik mu meeled...

Püüan kustutada seda kirge,
mis seestpoolt mind kõrvetab.
Kuid kui vahetame uusi pilke,
tunnen uuesti kirgi tärkavat...

Kardan end Sulle avada,
sest pelgan haiget saamist!
Miks Sa mind küll ei julgusta
ega veena, et see väärib proovimist?

***

Üksainus sõna, mis soojalt öeldud,
võib soojust tuppa tuua.
Üksainus sõna, mis hästi mõeldud,
võib rõõmsa tuju luua.
Ja ühest sõnast piisab jutuks.
Ja piisab nutuks ja õnneks ka!

***

Iga päev mu mõtetes oled
ja öösel mu unedes käid.
Kas kunagi päriselt tuled
või ainult varjuna näid?

***

On jälle kevad,
tuul koputab aknale
ja mulle meenud sina.
Hakkasin sageli sinule mõtlema,
su hääl kõlas mu kõrvus
ja su silmad tundusid
mulle jälle nii põhjatud.
Mulle meenus, kui hea meil oli,
ja ma tahtsin nutta,
üksi sellest, et sa olid mul'.
Mäletan su käsi suuri ja kallistavaid,
paitamas mu pead lahkumisel.
Aegamööda lootsin, et unustan su.
Kuid igal kevadel, kui tulevad
tagasi linnud, meenud mulle
sina...

***

Sinised silmad, mis särasid suvel,
need sõnad, mis laususid suvel,
neid sõnu ma enam ei kuule,
neid silmi ma enam ei näe...

***

Miks lahkusid mu juurest?
Miks kaasa ei võtnud sa mind?
Miks loobusid õnnest suurest,
teades, et armastan Sind.
Sa viisid mu silmist sära.
Sa viisid mu huulilt naeru.
Sa läksid lihtsalt ära,
sellest ei saanud ma aru.

***

Kuigi jubedalt palju on kell,
ma ärkvel voodis laman.
Mu süda on raske ja hing nii hell,
Sinust midagigi kuulda tahan...
Aga kõik, mida kuulen, on vaikus vaid -
kas tõesti Sa minust ei mõtle?
nii veeretan omi mõtteid valusaid
ja uni ei tule ega tule...
Tean, et kui jään lõpuks tuduma,
ma Sind oma unelmais kohtan.
Vaikselt sulen silmad jube kurvana
ning ka unes veel piinlevalt ohkan...

***

Need neli väikest rida
on jäädav mälestus.
Nad enne siit ei kustu,
kui paber puruneb.

***

Mõnikord igatsen sind nii väga,
et surra ses valus ma võiksin.
Mõnikord ootan sind nii väga,
mõnikord vajan sind
nii väga ...
Kas mitte sina pole mu saatus,
kas mitte sina pole mu ainus?

Ma armastan sind!
Sa tead...

***

Ainult tuuled ja tormid on vabad,
ainult tähed on jäädavalt truud.
Su mõtted mind salaja puudutavad,
kuid huuled ei paita mu suud.
Vaid taevas ja päike on siirad,
vaid vihm pühib pisarad teelt.
Kuid loodan, need ükskord mind sinuni viivad
ja liiv loeb me jälgi kord lainetes veel.

***

Kui üksinda hulgun ma maailmas,
mälestus sinust on hea.
Varjates pisarat silmas,
sind alati meeles ma pean.

***

Ma tahan sind
Ma vajan sind
Nii olid su sõnad kord
Kuid ütlemata sõnagi
Jätsid minevikku mind
Kas oli sul keegi,
Kes minust armsam, kallim
Või lihtsalt mu tundeid eirasid
Neile küsimusile vastust ootan
Kuid samas kardan pisaraid,
Mida sa ei tundu väärivat...

***

Tasa pliiats paberil liigub,
tasa armastus südames kiigub.
Veel tasem palun ma sind,
ära iial unusta mind!

***

Kurbades silmades peegeldub valu
Sina ei näe
Siiski ta tuleb
Vaikust siin maailmas üldse ei talu
Mida ei ole
Seda ei näe
Ei ole seal silmades õnne ei sära
Pisaraid näha on vaid
Varjates piina
Peletades valu
Milleks ei kuiva
Vaid juurde ainult tuleb
Pisar?

***

Mind ümbritseb vaid tume muld
ning väljas sajab märga lund.
Ma olen selleks liig väike,
et mahutaksin terve päikse.
Kuid eks näikse,
ma tükikese proovin endasse toppida,
siis süda saab jälle kloppida.

***

On toas mu voodi peal karud,
On mu kapi peal sinu pilt.
Seda vaatan ma ülearu,
Seda vaadates olen ma kurb.
Sa petsid mind,
Sa ju teadsid, et armastan vaid sind!

***

Eile nägin tähti taevas.
Meist mõte südamesse kaevas.
Südames Sust mõtteid palju,
nagu millimeetreid kaljul.

Pärast taevas kumas kuu,
nagu Su nimi minu suul.
SINU nime valjult hüüdsin,
nagu õhust tuult ma püüdsin.

***

Ma leidsin allika.
Ta oli selge ja läbipaistev kui klaas,
ta vesi oli külm kui jää,
ta meenutas mulle Sind,
sest allika põhjas sätendas midagi väga heledat,
midagi sellist, mida ma näen sinu silmadesse vaadates.

***

Toomelt langeb valgeid õisi,
lind see laulu sidistab,
elu teele tuleb teisi,
minust jääb vaid MÄLESTUS.

***

Tahaksin olla ööliblikas ja oodata ööd,
oodata valgust sinu aknas,
siis lendaksin kas või surnuks enese,
et näeksid, kuidas tahan su juurde...

***

On sõnu nii vähe, et tänada.
On sõnul vaid südame kaja.
Seepärast me kuulame südameid,
siis sõnu ei olegi vaja.

***

Kas ma tunnen sind?
Arvasin, et armastad mind.
Sa petsid mind teisega.
Mis juhtus küll meiega?
Sinuta elada ei saa.
Arvan, et teadma seda pead sa.

***

Ära iial ärata
minus lootust,
ma niigi ei suuda
taluda Su KAOTUST!

***

Ma ootasin, sa ei tulnud.
Ma tahtsin, sa ei teinud.
Ma nutsin, sa ei näinud.
Sa olid ära läinud.

***

Uinunud lossi kohal langevad tähed,
läbi pisatate naeratab kuu.
Igal õhtul, kui päikene looja taas läheb,
üht meloodiat laulavad puud.
Selles laulus on meeletu igatsus
ja ununen´d hetkede valu.
Seal on õnne ja lõputut armastust
ja ka kurbust, mida kaua ei talu.
Ühel õhtul, kui sattusin sinna,
nende laulu siis kuulsin ma.
Paigal seisin, ei suutnud ma minna,
ära nõidus mind võlutud muusika.

***

Tulid - et näha,
nägid - et tunda,
tundsid - et armastada,
armastasid - et suudelda,
suudlesid - et vallutada,
vallutasid - et purustada,
purustasid - et lahkuda,
lahkusid - et edasi elada,
elad edasi - et tagasi tulla.

***

Ma tean, et me teed ei ristu enam,
sest sina ei taha seda.
Kuid ometi mõtlen ma sulle hella südamega,
sest seda kõike oled sa väärt!

***

***

Vaata mulle otsa ja sa näed,
et ma ei vaja sind.
Vaata mulle otsa ja sa näed,
et saan elada ilma sinuta.
Kuid ära vaata mulle silma,
sest need on pisarad, mis reedavad,
et ma valetan, sest ma "ARMASTAN" Sind.

***

Astun tasa, nii et liiv ei liigu,
liiv ei liigu ega sõmer veere.
Puutun ehmeid sinu kalmu veerel.
Astun tasa, nii et liiv ei liigu.
Aga siiski sa mu samme kuuled.
Tuled minu juurde tamme sahinas
ja tuules.

***

Miljoneid laineid pritsib randa.
Kuidas maa küll seda jõuab kanda?
On raskeid kive täis liivane tee
ja rohekas silpsab üle vee.
Sellele rannale paistab soe päike
ja kuskil on majagi väike.
Seal on kajakate kisa nii palju
ja lindude kisa nii valju.
Südames hoian imelist randa,
mida mõtetelõng võib vaid kanda.

***

Tahaks kinkida sulle
kogu maailma lilled.
Tahan, et kuuluksid mulle
ja kõik need mured
oleks me ühised.

Tihti mõtteis näen su silmi
ja kuulen su nime.
Mõtlen sust tihti
ka siis, kui väljas on pime

Ma tahaks puudutada õrnalt sind,
sa oleks justkui väike lind.
Mu huuled langeksid su suule
ja ei mõtleks millelegi muule.
Ainult sinule!

***

Ära vaata mu poole, sind palun.
Ära vaata mu kustunud valu,
las ma lähen, süda täis valgust,
lähen otsima uuesti algust!

***

Miks ma igatsen Sind?
Ei tea,
kuid arvan, et armastan sind.
Miks armastan Sind?
Ei tea,
kuid arvan, et tunnen sind.
Miks ma tunnen Sind?
Ei tea,
kuid arvan, et ma igatsen Sind.
Oh,kuidas igatsen ma Sind!
Varsti heidan hinge,
kui Sa siia ei tule!
Sa purjetad mööda maailma äärt
ja mina purjetan mööda igatsuse,
surma äärt.
Kui Sa kohe siia ei tule.
Igatsen Sind!

***

Tahaks väga näha sind,
muidu istu siin kui surnud lind.
Püüan tabada ma sind,
kuigi sina vältida vist püüad mind.

Väga ammu pole näinud sind,
sellest jalge alt kaduma on hakkand pind.
Sina kindlust annad mulle,
kuigi see vist ei meeldi hästi sulle,
Miks muidu vältida sa püüad mind...

***

Suvi tuli ja läks
ja tuleb jällegi,
kuid sina tulid ja läksid
ega tule enam IIALGI...

***

Sa oled mul ainus,
kes rõõmustab mind,
ehkki oled küll kaugel,
ei unusta sind!

***

Ma otsisin päikest,
kuid leidsin ma kuu.
Su silmade asemel
leidsin ma suu,
su tunnete asemel
oli vaid naer
ning lõpmatult mõttetu
tundus see vaev.
Sa olid nii külm ja nii
kalk ja nii kõle,
et südamel, vaadates
sind, hakkas kole.
Ma pöördusin ära,
sain rahu ma taas,
kuid päike jäi ikka
mul leidmata.

***

Tahaksin särada päikesesärra,
sirutada suudlust pilvede patja,
sulgeda ukse kõuekärra.
Lainete leegitsevasse hellusse
heita endalt viletsuse vatja.

***

Valgete küünalde valguses...
ootan ma Sind. Millal tuled?
Kõik oleks nii nagu alguses...
vaikuses silmad sulen.

Valgete küünalde valguses...
kõik minu ümber on vait...
väreleb leek... vahel tardub see...
huultel su suudluste maik.

Valgete küünalde valguses...
väljas vist süttinud tähed...?
Kuid koidikuvalguse alguses
minu unenäost jälle Sa lähed

***

Miks mõtlen ma Sulle?
Miks ootan ma Sind?
Sa ei kuulu ju mulle,
Sa ei armasta mind...

***

Pikkamisi kaob kandlekõla,
pikkamisi vaene tasub võla,
pikkamisi laine kalju purustab,
pikkamisi sõber sõbra unustab...

***

Kõik laevad ei saa randa,
mis merel sõuavad.
Kõik mõtted ei läe täide,
mis meeles mõlguvad...

***

Kui eluteel sul rännates
ette juhtub mägi,
siis võta kätte labidas
ja kaeva sellest läbi!

***

Kimbuke rukkililli ja üksainuke roos,
see tuletab meelde, et olime koos...

***

Ehitasin unelmates imekauni maja.
Kõik seal oli, kõik seal oli,
mida õnneks vaja.
Võtsin sinna ulu alla
kõik, kes armsad mulle.
Kui sa tulid, kui sa tulid,
avasin ka sulle.
Käisid mööda minu tube
enesega rahul,
minul aga, minul aga
kadus hingerahu.
Igast sinu jalaastest
helin vastu kajas.
Miks sa tulid klaasist majja
rauast saapad jalas?

***

Kui otsid inimest ja leiad tõpra...
Siis meenuta üht olnud sõpra!

***

Ma mõtlen et Sa mõtled
et ma ei mõtlegi Su peale
kuid mõtle mis mõtled
ma mõtlen ikkagi Su peale

***

Võin tuimalt nagu võõras
Su silmi vaadata,
võin vaikselt nagu vari
Sust mööda minna ka,
kuid südames Sind ikka armastan.

***

Kõikjal näen su silmi ja valu nende sees,
ning etteheidet minule, mis viib mõistuse.
Neis silmades on piin kui rahutu ja metsik loom,
neis kadunud on usu, lootuse ja armastuse hool.
Ma iialgi neis silmis enam oma silmi näe,
alles on jäänud vaid tühi pilk ja värisevad käed.

***

Kord seisin ma tormises äikesevihmas,
sest tundsin, et vajan lohutust.
Raevukas tuul sel ööl mu isandaks sai,
vaid talle kuuldus mu vaikne nutt.

Veel seisan ma ihuüksi, veel sähvib äike,
ta juhtkui ütleks, et olen sinu ainus päike,
sa mind vaid usaldada võid.
Kuid mina... mina ei kuule teda,
sest mind pole ju siin.
Mu hing jäi sinuga.

Ma tunnen, kuidas jääkülm vihm voolab mööda mu põski,
tunnen, kuidas võimas tuul mu juustes sasib.
Mu keha on elutu.
Kuid veel lõõmab tilluke süda kusagil minu sees.

Nüüd ma tajun pimedust.
Ta on sünge ja rahutu.
Mul on külm. Mul on valus.
See tunne nii julm, nii armutu,
nii piinav, nii lõputu.
Miks läksid Sa? Miks olid nii alatu?

Nüüd ma armastan vaid teda, oma isandat.
Vaid talle usaldan saladuse,
saladuse, mille jutustasid kord mulle Sa,
kui lubasid, et iialgi ei lahku,
et iialgi ei jää ma üksinda.
Valed. Vaid valed olid need Su suul,
kuid jah, Sa tõesti olid minu tuul...

***

Hing on agoonias
ja kaebleb kui kajakas,
yksik ja mahajäetud.
Lahkujale järgi vaatab
metsikul ja tuhmund pilgul.
Poolhullunud mõte,
tyhjaks voolanud hing...

Äkki ta kiljatab.
Taas meenus kõik -
õrn tuulehoog ja lainte myhin,
näe, seal tuttav kivi...

On yksik kajakas, tiib murtud,
vaim vigane.
Jääb kiljuma merekohinasse,
iseendasse, maailma järele.
Kui saabub hommik,
rannal räsitud keha,

Mille eest ja miks
sinu järel nutan üksi?
Me ju olime koos.
Nii mängu- kui ka nutuhoos.
Ja nüüd, nii äkki
jätad hinge pleki,
mida maha ei pese,
millest elus ei pääse.

Oli päike,
tuli äike,
puhub tuul ja nuuksub hääl.
Ma ei saa sind hoida,
kui koidab hommik,
ma ei saa sind hoida,
kui saabub öö.
Mille eest ja miks
sinu järel nutan üksi...

***

varjust tulnuina liigume valguses
valgus jätab meist varje maha
uued varjud vanas valguses
kõik on uuesti alguses

***

merekaldal voolisin liivaluitest su keha
ma teadsin et tõusulaine viib sind endaga kaasa
kuid ma voolisin ikka
kui tuli mõõn oli ainus märk olnust
puuduv tükk minu südamest

***

Sina ja mina, me ei kuulu kokku,
kuid mina sind ei unusta iial.

***

Vaatan ja vaatan, kuid miskit ei näe.
Hoian Sind hellalt, aga tühjad on käed.
Mõtlen ja mõtlen ning aru ma ei saa,
miks nii kuradi raske on olla Sinuta...

***

Kõnnin üksi
üsna üksi Sinu suures südames.
Sa oled ainult minu.
Su süda on ainult minu päralt.
Kuradi igav on siin
üksipäini!
Aga selle eest on see kõik
ju minu, minu.
Käin... käin...

***

Mäleta meie sõprust -
seda, mis oli selles ilusat ja head.
Mis halba tegin, püüa andestada -
püüa unustada vead.

***

Ära vaata mu otsa, mind pole,
ära ärata unustatud valu.
Ära arva, et õnnetu olen,
sest nii see tõesti ei ole!
Lähen ja endaga kaasa viin mure,
enam-enam siia tagasi ei tule.
Lähen, süda täis päikesevalgust,
lähen uuesti otsima algust!

***

On kaminaleek ja veiniklaas -
üksteise embuses istume maas.
Nii hämar on tuba
ja hellad su käed.
Soovin, et alati kestma jääks see.
Kuid pea koitma lööb hommik
ning oledki läind.
Igatsus sinust hinge jääb vaid.

***

Ma vaatan välja,
väljas on pime,
läbi õhu hüüan su nime.
Veeremas üle põse on pisar,
hinges su nime kisan.

***

Tahaksin näha sind ma,
kuid sa ei tule!
Tahaksin suudelda sind,
kuid sind ei ole!
Tahaksin öelda sulle kauneid
sõnu, kuid sa ei kuule!
Tahaksin teada vaid üht miks nii
väga ARMASTAN MA
SIND?

***

Miks mõtlen ma Sulle?
Miks ootan ma Sind?
Sa ei kuulu ju mulle,
Sa ei armasta mind.

***

Like an angel U came into my life
Like an angel U came from the sky
Like an angel U brought love to my life
And like an angel U said goodbye

***

"KUSTUTAN JÄLJED"
Eile õhtul olime üks luigepaar keset järve,
kus loojang värvis punaseks vee,
täna peame üksteisest lahkuma keset vaikust,
kus kui lapsed me nutame.

Kastest niiskel liivarannal kohtume -
mina olen hommik ja sina õhtu,
mõlemad näeme, kaksteist luike
tõusevad kuuvalgusel parvena õhku.

Kustutan jäljed, mu kaunis õhtu
ja otsin üles allikavee lätte,
lahkun jättes endast unistuse
ning annan järve nüüd sinu kätte.

***

Kuidas peatada hetke?
Nii väga mu süda sust ripub -
otsekui murdlainetus merel:
kord ülima õndsuse tipul,
kord ahastus all musta mure.

Kuldtiibadel tõstad mind taeva,
kõik ilmaruum sillerdust rõkkab.
Pilvepurjedes hõbedast laeva
armusosinal tuuleke tõukab.

Kuhu sõidame, seda ei tea.
Lase hetkedel lõputult kesta!
Oma kirge sa kartma ei pea,
valahäbi võid põskedelt peast.

Palun ole mu päevade valgus!
Puhken õitsele seesmisest särast.
Mu hinges on ääretu selgus.
Pole tähtis, mis tuleb pärast.

***

Tõuseme taevasse lilleks
Kuldroosa pintsliga kevad
taevasse joonistab triipe.
pilve pääl piiluvad NEMAD,
silm tabab vallatu viipe.

Inglite tiibadel õnne
roosadelt pilvedelt lehvab.
Magusalt valulev tunne...
Süda, mika jälle sa ehmad?

Unusta kombed ja tavad.
Vanadus? Noorus? Oh milleks?!
Tunnetes oleme vabad -
tõuseme taevasse lilleks.

***

MA KINGIKSIN SULLE lille..
ookeani kingiks..
Vaikse-vaikse;
aga seda on liiga vähe..
Kingiks kuu, taeva, tähed
ja päikese..
kogu maailma armastusluule,
kivid, liiva, vihma ja tuule
ja äikese
ja lume...
kõik taimed, loomad ja linnud,
talve, kevade, sügise, suve...
Aga sõnu ja mõtteid on vähe
ja neid sõnu kordavad kõik...
Numbrid, mis meelest ei lähe,
kingin Sulle, numbreid ju võib?
2 - minuSina Sinumina ja
külili kaheksa -
lõpmatus,
igavese armastuse sümbol...
Armastusenumbrid kingingi...
Seda pole ju liiga palju?

***

One night You said :"I must go"
and You went.
You never looked back,
You just left me.
I didn't cry, I wasn't angry.
I just wanted to know why.
That is the question that keeps haunting me...
now and forever.
Wasn't it great,
When we were together?
Why did it have to end?
What did I do?
I thought it will last forever...
Why did You have to go?
...now I'm moving on...
I will forget Your face, your kiss,
but still...
You're the one I'll miss.
My first true love.

***

Ma olin päike, mis säras taevas
SINU PÄRAST
Ma olin tuul, mis hullas aasal
SINU PÄRAST
Ma olin vihm,mis kiigutas laeva
SINU PÄRAST
Ma olin kaja,mis hõikas taamal
SINU PÄRAST
Nyyd olen kõigest laip,kelle tapsin
SINU PÄRAST...

***

Hommikul kohtusime,
Lõunal vandusime truudust,
Õhtul lahkusime,
Öösel tunneme puudust...

***

Hommikused lained
kiigutavad hellalt yxikut lootsikut.
Päike tõuseb, linnud sädistavad,
kuid see lootsik on yxik ja nukker.
Kõigil on keegi,kuid tema on yxi,
yxi ses lõputus meres.
Kord ta hellitab sind õrnalt,
sosistab armusõnu.
Kord muutub ta mäslevax hingex,kel pole siinmail asu...
Istun kylmale rannaliivale
ning mu pilk jälgib lootsikut...
Mix on ta nii yxi?
Kus on ta kaaslane?
Ja alles nyyd märkan...
ka mina olen yxi,
yxi ses kurjas maailmas
täis pettust ja valu ning ometigi,
ma ei kurda,sest mu syda
on täis unistusi.

***

Jäädavalt kui vaikib minu süda,
rahuunne suigub minu pea.
Tuleta siis meelde kõike seda,
ilma milleta sul vahest polnud hea.

Kuigi täpselt ma ei tea ja polegi tähtis,
mida arvate te minust tagantjärg.
Ju siis keegi soovis, keegi tahtis,
künkal mõned lilled, üksik pärg.

Hea on minna noorelt, olgu peale
ruumi rohkem neile, kellel jaks,
kunagi ei pöörand tähtsust veale,
teadsime, et hästi sobime me kaks.

Hüvasti, ei kohtu me küll enam iial,
kätte jõudis lahkumisehetk,
ealeski ei mina tule enam siia,
nüüd vaid taeva-põrgu vaheline retk.

Tervitada võid ka kõiki teisi,
neid, kel elu aina rahuldusi toob,
vargsi võtsin ette selle pika reisi,
looda- elu sulle jälle uue toob.

***

Ma armastan sind nii, et mul on valus.
Valus,sest sind enam ma ei näe.
Ei näe,ei kuule sinu kauneid sõnu
Sõnu imelisi- armastusest,õnnest.
Õnnest,mis meid ootaks ees ja elust.
Elust ühisest, kui muinasloos
Muinasloost,mis pidi lõppema vaid igavikus
Igavikus lõppema peab kõik.
Kõik mis meie vahel kaunis oli
Oli päikselisi päevi kuumi öid
Öid mil meie jaoks ei olnud kurjust
Kurjust,mis on hävitanud meie armastuse
Armastuse,mille meenutamine teeb valu
Valu-see vist ongi meie elu

***

Roos närtsib,
marmor puruneb,
kuid mälestus ei unune.

***

Ei elevant ole siga,
ei lammas laululind.
Mis pagan on sul viga,
et ei armasta sa mind!?!

***

Seal on üks väike süda
ja südames väike laul,
mis kõneleb siirast armastusest,
mida tappa saab vaid haud.

See armastus kõneleb sinust
ja kaunist tundest mu sees.
Mind miski ei lahuta sinust
ei tules,ei maal,ei vees.

***

Andesta mulle, kui suudad
Raske on sinuta
Mida küll teha
Armas kas sa ei tea?
Suudlen sind mõttes
Tunnetes pakitseb sind
Usu, looda, armasta,
Sest minagi armastan SIND !!!

***

Love is love,
love is red,
love is somethimes in the bed!

***

Sel ööl
Mind kummitab Su pehme ihu,
mind saadab Sinu ehtne tunne.
Tähistaeva õnnis ilu,
suigutab mind unne.

Sel öösel Sind ei ole siin,
mu hinges igatsus ja piin.
Ma uluks terve öö kui hunt,
kui kogu maailm poleks kurt.
Sel ööl.

***

Su pilk mind põrgutulena kõrvetas,
inimlikud tunded südamest hävitas.
Armastuse-andestuse ära põletas,
kogunenud kurjuse vaid säilitas.

See hetk kui su pilk mind röövis,
tuleviku nägemus mu hinge sööbis.
Minu jaoks ei eksisteeri päevi-öid,
nüüd igavesti keerutan liivast köit.

***

Su ihu kui kaunis sinine taevas
Su süda kui suur armulaegas.
Su hing kui ilus päiksepaiste
Su pilk nii lummavalt ebamaine.

Su soovid puhtad kui talvine lumi
Su suudlus kui magus lõputu uni.
Su tunne kuum kui leegitsev tuli
Su tulek kui kauaoodatud suvi.

*

***

Päikse loojangu taevapunas,
sulen silmad ning meenud Sina.
Avades silmi, kõrvale vaatan,
seal Sa seisad justkui saatan.

Sul sõrme andsin,
Sa võtsid käe,
Sa mõista andsid
et enam eal ei läe.

***

Sind otsisin kevadest,
Sind otsisin sügisest,
otsisin tulest-veest,
leidsin oma südamest.

*

***

Sa istud mu süles
kui puhkenud roos.
Miks tundud nii võõras
kui oleme koos.

Miks tundud nii oma
kui mõtlen ma Sinust,
ning tühja koha
täidad lõplikult minus.

***

Kui oleksin päike
kes annab elule läike,
kiired Sulle vaid heidaks
ja sind neisse peidaks.

Sind taevasse kannaks
ning annaks Sul suud,
vaid Sulle siis annaks
kõik tähed ja kuu

***

Tulen õhtul salamahti,
jäta mulle aken lahti,
et ma võiksin öelda Sulle,
OLED KÕIGE KALLIM MULLE!

***

Kui ma seda teaxin
et Sind armastama peaxin
Siis jupi nööri tooxin
ja ennast yles pooxin .

***

Ma tean et unustad mu ruttu
ja mälestus kaob sedamaid
Ehk kuuled tuuleski mu nuttu
näed unes veel mu pisaraid.

***

Nüüd põlvili mu ukse ees
Sa palusid, et andesta
Hääl värisev ja silmad vees
Sa palusid, mind armasta

Ma vaatasin sind kaheldes
Ning ütlesin sul sõnu häid
Kuid kahjuks sinu pahedest
Mul lõpuks mõõt sai täis

Ma karjusin, et andesta
Kuid minema sa pead
Enda südame sust vabastan
Ja unustan su vead

Kuid sinu suured nukrad silmad
Võitsid taas mu südame
Kuid hetkel minu tunded külmad
Sulgesid ukse sinu ees

***

Armastus
Seda, mida hoida ei saa
ma kinni hoida tahaks.
Seda, mida anda ei saa
ma edasi anda tahaks.
Ja nii nagu ei keegi teine
ma armastada tahaks.
Elada, naerda ja nutta
ma vaid õnnelik olla tahaks.

***

Mu süda kuulub Sulle, ära viska seda tulle.
Palun armasta mind, nagu mina Sind.
Ära jäta mind palun ja ära arva, et ma seda talun.
Sest ma lihtsalt ei talu, see teeb mulle kohutavat valu.

***

I love You!
I miss you,
I kiss you,
I need you,
I want you,
I LOVE YOU!!!

***

Sa tulid sel õhtul ja embasid mind,
siis veel ei teadnud, et armastan sind.
Nüüd oled sa läinud,
veel nutab mu hing.
Ja ikka sa ei tea,
et armastan sind.

***

Ilus luule
Tahaksin näha ma sind,
kuid sa ei tule.
Tahaksin suudelda sind,
kuid sind ei ole.
Tahaksin öelda sulle kauneid sõnu,
kuid sa ei kuule.
Tahaksin teada vaid üht,
MIKS NII VÄGA ARMASTAN SIND!!!

***

Mu tunded on sügaval peidus,
mu mötteid keegi ei tea.
Mu muresid keegi ei tunne,
mu valusid keegi ei näe.
Mu süda on soojust tulvil,
mu hing on habras kui lill.
Mu kirg on kuum kui tuli,
mu sisse ent keegi ei näe.
Mu tunded on sügaval peidus,
mu möistus püüab neid
teiste eest varjata.
Petan vaid iseend!!!

***

Mõnikord on lööki vaja,
väga valusat.
Suutmaks endas tunnetada,
südant elusat.
Mõnikord on vaja,
kõigest äraminekut.
Et saaks avastada teises
head ja ainukest.
Alati on vaja talve,
enne kevadet.
Ära küsi, miks ma vaikin,
sellepärast, et

***

Punased on vaasis roosid,
punane on klaasis vein,
punased on Sinu huuled,
mis nii armu täis.

***

SINA
Sa oled mul hinges ei välja sealt saa,
mis tegema pean, et mind armastaks sa?
Sa tuled mu juurde ja usaldad mind,
kuid seda ei tea, et armastan sind

Ma õnnelik olen, kui sind aidata saan
sest õnnelik sina siis olla saad.
Ma tean, et mind vajad kui sõpra sa,
kuid mina jään alati ootama.

Kui kunagi taipad, mis tähendad mul
ja sama on südames tärkamas sul,
siis tea, et on süda, kes ootamas sind,
et sinagi kunagi ARMASTAKS MIND.

***

Koputamata avan ukse,
luba küsimata nööbin lahti su põue
ja röövin südame-OLEN ARMASTUS:

***

Ma vajan su embust,
ihkan su kehasoojust,
tahan rutata su sülle,
soovin ainult öelda sulle,
oled armas mulle.

***

Ära lase mind käest,
parem hoia mind kõigest väest,
sest sinuga olla on hea,
kui sa seda veel ei tea.

***

MINA
See kes seal üksinduses kõnnib,
see olen mina.
See kes mõtteid armastusest eemale sunnib,
see olen mina.
See kes naeru taha püüab peituda,
see olen mina.
See kes tahab olla ainus leituna
üksikult saarelt, pikalt värviliselt vikerkaarelt,
see olen mina.

***

Armastus on suurim ime.
Soov nautida, kartus kaotada.
Joovastus, joobumus, olemise tipp,
aru kaotamine, segaseks minemine.
Nii nad räägivad. Ei tea.....

***

Öösse on mattunud pilkude varjud,
ja hämaras olla su embuses hea.
Kuumad su huuled vastu mu palet,
hellad su käed mu piha peal.
Iga su puudutus on kui lumme,
iga su suudlus kui suurim tunne.
Nii mu hinge kirjutasid armastusread sa.

***

Olen tuul sinu metsikuis juustes,
ning suudlus sinu magusais huultes,
olen läige sinu silmades suurtes.
Ja süda sinu kaunimas rinnas,
olen käsi Sinu üksikus kindas,
ning kevad sinus endas.
Olen veri sinu punastes huultes,
olen iha sinu hullunud meeltes.
Olen ARMASTUS kõikides keeltes.

***

Ära unusta sõpra,
ära unusta mind,
ära unusta sõpra, kes armastab sind!

***

Mida veel tahta -
onni või paati ja luigekesi lahel,
ja seda, et kiusu poleks me vahel,
ja seda, et taevas ei muutuks halliks,
ja seda, et kallis jääks alati KALLIKS.

***

Oled mu jumal,
mu kaitsja ja looja.
Sinuta pole
ei maad ega merd.
Vahel poen sinusse
külma eest sooja,
vahel vampiirina
imed mu verd.

Sulle ei kehti
need põlatud seadused,
loosungid sellest,
mis ootab meid ees.
Siis kui tühisus
kumiseb teadvuses,
sinusse peitu poen
enese eest.

***

Kui vahel on raske, kutsu mind.
Kui lained üle pea kokku löövad,
olen mina su päästerõngas.
Kui tahad nutta, nutame koos.
Kui tahad naerda, naerame koos.
Kui elu teeb haiget, toetan sind.
Kui oled kaugel, siis ootan sind -
sest tean, sa armastad mind.

***

Lill õitseb ja unistab.
Öö suudleb ja armastab.
Mina mõtlen ja loodan.
Juhus kokku meid saadab.

***

Su sukad ja su sokid,
Su ripsmed ja su lokid,
Su silmad ja su huuled,
Sind armastan, kas kuuled!

***

Su pruunide silmade sära,
mind lausa hulluks teeb.
Mu südames sinu jaoks värav,
kauaks veel avatuks jääb.

***

Sa oled nii tore, nii armas, nii kallis,
sa oled nii kallis, nii kallis, nii kallis.
Ah kuidas ma tühje sõnu ei salli,
kuid minule jääd sa alati kalliks.

***

Eks iga südame õnneks otsi alust
ja võta seda puhta tõena,
sest puhas õnngi sünnib valust
ja kõrvetab siis kuuma söena...

***

Mis loeb siis armastus - peale armastuse?
Lubadused? Mitte midagi!
Mälestused? Mitte midagi!
Mitte miski muu - peale armastuse!!!

***

Armastuse pilv su peakohal.
Tuul tuleb ja puhub minema.
Mida teha? Kas jooksed järgi?
Jah!
Õige kah!!!

***

Kits kahe kapsa vahel,
ei tea kumba AMBSATA.
Sina kahe poisi vahel,
ei tea kumba SUUDELDA.

***

Öö süles langevad pisarad,
öö süles silmad kord niiskuvad,
öö süles on valu ja ahastus,
öö süles on lõpmatu armastus.

***

Armastus on nagu tuul,
vahel külm ja vahel kuum.

***

Armastus
Mõeldes sulle -
nii ööd kui päevad.
Nii hea on tunda,
et ARMASTAD MIND!

See on see tunne,
mis võtab mu pea.
See on see tunne,
mis ei unune eal!

Kui kustub armastus,
mis südamel hea.
Mis saab siis meist -
ei seda me tea?!

ARMASTUS on see,
mida otsima peab.
ARMASTUS on see,
mida hoidma sa pead!

***

Su ilusad sinised silmad,
su ilus seksikas suu,
su ilusad blondid juuksed-
need on need 3 asja
miks ütlen - ARMASTAN SIND!

***

Kui keegi minult küsib
"Keda armastad sa?",
siis ütleksin su nime,
kas lubad sa?

***

Lootus on tõus
ja pettumus mõõn,
igatsus põud,
õnn - kosutav sõõm.

Kires on mõnu
ja ootuses piin,
rõõmus on võlu
ja kurbuses piir.

***

Üle tühja tunde
ei lähe pikka silda
ja isegi mu unne,
kui ongi juba hilja
näen sinu tuhmund värve.
Läbi minu hirmu
ei lähe tunnelit.
Olen nõrk, ei virgu
sest' unest, tunnen nii,
ma rumal ootan järge...

***

Keela siis, kallis,
mind tahtmast sind liialt
ja karista hirmudest kasvavat kurbust.
Kui üksinda hallid
kõik päevad ja siiralt
siis äkki sa ilmud
ja hoiad mind hulgust.

Kuula siis, kallis,
ma kõnelen küllalt,
et teaksid, ma olen ja hoolin ja sõltun.
Me minutid kallid,
kaovad nad millal,
ja miks neid siis alati vähe on antud?

***

Miks on alati keegi,
kes lahutada tahab meid?
Kas tõesti on nii loodud,
et teineteist me kaotame?

Kui kaotama ma peaksin sind,
ära sa siis iialgi unusta mind!
Ning meeles pea sa alati,
kuidas sind ma ARMASTAN!

***

Kas näen veel sind,
kelle eemale tõukasin?
Kas andestada võid,
et südame murdsin ma sul?

Ei tahtnud ma näha
kurvastamas sind.
Kuid seda sa ju tead -
ei saa me südant sundida!

Igavesti mul kalliks jääd!
Mäletan sind sellisena, nagu oled...
Ning kui meelde tulen sul,
siis meenuta vaid head!!!

***

Aastaaegadega armastus
On suvi. Mu kõrval sa
lähestikku, teineteise vastu me.
Tundub me päralt olevat maa
ja me ees lahti on tee.

Sügis. Tulid pilved tumedad,
mu kõrvalt sa kadusid.
Meeles suveõhtud sumedad,
kui su armu ma adusin.

Talv. Kõik täis on pehmet lund
kelgusõit ja aisakell.
Öösel sinust näen ma und
päeval-hinges mälestus nii hell.

Kevad. Enam ei ole pime,
lootus loodusega kaasas käib.
Päike ilmub kui ime
Sa tuled- see unelmana näib.

***

Väike musi,
ja siis suudlus.
Väike armastus,
ja muudki.
Tore armastus,
ja suudlus.

***

Mina vaatan ilusaid poisse,
Sina vaatad ilusaid tüdrukuid,
kuid me kumbki ei tea,
et me vaatame teineteist!

***

Võtan Su käed ja hellalt hoian neid,
vaadates silmadesse, mis nii kurvad;
mõtlen, mis lahutas meid.
Ja nukrus üle minu tulvab..
Kuid minneski soovin Sul head ja lähen, naeratan-taas püstipäi!
Meeles alati Sinagi pea -
Sinust siiski hoolin,
kuigi vahel teisti ehk näib....

***

Sa olid mu juures eile
ja oled mu juures ka täna.
Ei iial tõsta sa kära,
et pead minema kuhugi ära.
Sinu kõrval ei taba mind mõõn,
sa oled mu silmarõõm!

***

Kui tahad teada saada,
keda mina armastan,
siis võta peegel.
Vaata, sealt vastuse leiad Sa!

***

Ma seisan keset lõpmatust...
Silmapiiril sulavad maa ja taevas üheks...
Tunda võin hinges vaid tühjust...
Sind pole siin, su pea pole mu süles.
Lumehelbed langevad mu näole...
Külm tuul puudutab mu suud
just nagu sosistaks mulle ...
jäävad vaid mälestused,
ei miskit muud...

***

Tingimusteta armastus
Ma armastan Sind,
mis on Sinu hind.
Kas tahad Sa päikest, tähti või kuud,
või tahad mul anda Sa väraval suud.
Sa armastad mind
ja tead, et mu hing
ei luba Sul´tuua päikest, tähti või kuud
ja ammugi anda Sul´ väraval suud.

***

Tahaks olla..
vahutav meri ja kollane kuu
õhtune kaste ja lootus nii suur
kuldne rannaliiv ja rohekad palmid
väikesed naljakad salmid

Tahaks olla..
käimata rajad ja tähed öös
sinine taevas ja sipelgad töös
sinised lilled ja tasane tuul
lõhnav aas ja nimi su suul.

***

Ma armastan sind.
Ma armastan päikest ja kuud,
ma armastan sind ja ei kedagi muud.

***

Sina
Sa olid nii hea.
Ma kaotasin armudes pea,
et ei tea,
mis oli ses halba, mis head.

***

Ja nii vist ongi-
sa aina kilde korjad
ja püüad kokku sobitada neid...
Ei ühtki klaasi nõnda parandada saa,
vaid SÜDAMEID...

***

Mulle meeldib, kui sasid mu juukseid,
Mulle meeldib, kui suudled mind kirglikult suule.
Mulle meeldib kui kingid mul punaseid roose,
kui ütled: "Armastan Sind ja Ainult Sind".

***

Õrnalt õitsegu su süda,
murest vaba olgu rind.
Ära iialgi põlga seda,
kes on armastanud sind.

***

Kõik veevoolud vaikivad,
ei vaiki igatsus.
Vesiroosid närtsivad,
ei närtsi armastus.

***

Miski pole ilusam kui armastus,
miski pole piinavam kui teadmatus,
miski pole valusam kui lahkumine.

***

Kui sa lõikad kaseoksi,
lõika hästi madalalt.
Kui sa suudled kena poissi,
suudle hästi palavalt!

***

Ma kirjutan sinust,
sest sa oled see, kellest mõtlen.
Ma mõtlen sinust,
sest sa oled see, kellest unistan.
Ma unistan sinust,
sest sa oled see,
KEDA ARMASTAN.

***

Elab üks tüdruk mu südames.
Kuid aru ma ei saa,
mis teinud on ta mu hingega.
TEAN, just teda ma armastan!

***

Kas on see armastus,
mis mind vaevab päeval, ööl?
On siiras see puudutus,
millest lõkkele löön?

***

On ilmas üks imeline muinasmaa,
mille võtmeks on alati kannatus.
Kui sinagi ükskord sinna saad,
siis tea, selle nimi on armastus.

***

Saladuslikul tunnil,
mäletan ma sind.
Mõnel vabal tunnil,
mäleta ka mind.

***

Harva ütlen,
mida mõtlen,
kuid täna seda siiski teen.
Ma ei kogu end, ega mõtle,
vaid ütlen kohe, mida tundnud olen:
Sind ja ainult sind armastanud olen,
kas mõistad, mu ainus armastus sa oled.

***

Vabanda, et kirjutan,
sellega sind tülitan.
Kuid selles süüdi pole ma,
et nii armas oled sa.

***

Armastus on keeletu,
armastus on meeletu,
armastus on tuluke,
mis põleb minu südames.

***

Armastus on ilus asi
ega tema sinult küsi.
Kas sa seda üldse tahad
tuleb siis kui ise tahab.

***

Kuigi vältida ma püüdsin,
ei suutnud siiski unustada sind.
Mu hing su pilgu järel´ nuttes hüüdis:
#Palun, külasta peagi mind!..."

***

Nägin, aga ainult nii see jäigi,
ei mingeid sõnu ega pilkegi.
Ja nüüd: kas vaikima veel peaksin
või hoopis karjuma, et kuuleksid?

***

Su sülle murdsin tükke oma südamest,
su ette hinge laiali laotasin.
Tahtsin kogeda armastust - suurt ja igavest!
Vist osa oma mõistusest kaotasin?...

Kuid kinniste uste vastu põrkusin
ning ei leidnud lootust kuskilt eest,
seepärast laiemalt end avamast tõrkusin -
mul valu miski ei ravinud seest.

***

Õhus oli tunda romantikat,
selle lummavus haaras meid jalust.
Huuled vastu huuli, sulavalt,
reaalsus siis kirgedesse kadus...

Himura pilguga partnerit söömas,
kehad liibumas vastu teineteist,
südamed kiiremas taktis löömas -
nii peagi meeletustes üks sai meist.

***

Vihm kallab vastu aknaklaasi,
ma kuulen puude ohkeid tuule käes...
ja kuulen vaikseid samme.
Ma vaatan kuivand roose vaasis
ja Sinu käsi enda ümber tunnen,
näen Su silmi --- see oli ammu.

***

Sinu silmadest leida võin õnne,
seal leidub ka naeru ja nuttu.
Kuid ma kardan, et need kaovad,
kaovad aegade hägusse uttu...

***

Ma ei taha olla kiviks Su jalgade ees,
keda märgatakse vaid siis kui ta teed takistab.
Ma ei taha olla Su tühjade tundide
ajaviiteks, kes meenub vaid siis
kui kedagi teist ei ole...

***

Nooruse sõprusest õnne lõime,
Särava päikese kodusse tõime,
hoiame sõprusse tugeva kalli
ka siis kui juustesse pudeneb halli.

***

Su silmad on nii rahustavad
ja su hääl on nii mahe,
käed siidjad ja pehmed
keha mõnusalt jahe.
Kui vaatan sind nukralt,
sa suudled mind
ja ütled rõõmsalt
"Ma armastan sind"

***

Ootan sind, sa ei tule!
Kuulatan, sind ei kuule!
Kus sa küll oled?
Millal sa tuled?
Igatsusest lõhkemas on süda,
sina, sa tunned mida?
Süütan küünla tulele...
pisar voolab põsele...
ei suuda ilma sinuta!
Mis teed sa ilma minuta?
Millal sind jälle näen?
Millal ma sind jälle hoida saan?

***

Selle väljenduseks ei ole mul sõnu,
tundeid, keelt,
sest just see mõjutab mu südant,
mu meelt.
See on tunne, mis iial ei lõppe
ning mis seab mu elule mõtte.
Ma ei näe sellele äärt ega otsa
ning selle põhjustad sa.
See on nagu väike habras lind,
kes minu poolt lahti lastud
ning kes kuulutab kõigile nüüd:
Ma armastan sind!

****

Minu elus on lootus,
minu elus on unistus,
minu elus on usk ja armastus.

***

Täna ei ole ma Päike,
mis säras su silmis.
Täna ei ole ma Kuu,
mis su aknasse paistis.
Ei taha ma olla ka Täheks,
mis helgiks su südames.
Olen vaid Kurbuse Vari,
mis sind kõikjal jälitab ...

***

Suure sinise mere taga,
kord unenäos kohtasin sind,
ei taibanud siis veel, et magan
ja siiani ootan vaid sind!

***

Sa ju teadsid - ma ei tule
kuigi tahaks tulla ma.
Sa ju teadsid - ütlen "EI"
kuigi tahaks öelda "JAA"
Saju teadsid - kõik on läbi
kuigi tahtsin jätkata.
Miks ei teadnud sina üksi
võlusõna ARMASTAN.

***

Raske on tänase päeva valgus,
raske, sest tean, et sind ei näe.
Olen kui pime, kes igatseb valgust, kes sirutab valguse järele käe...

***

Nõelasilma ei mahu kaht niiti
ega südamesse kaht armastust.

***

Oled alati keda ootan,
kelle seltsis on alati külmaga soe,
kelle jaoks pole millestki kahju,
kelle pilt on alati toeks.

***

Õnn
Meie silmad ei väsi,
ühte põimime käsi.
Mitte ainsatki sõna
pole vaja siin täna.

Ära ütle, mis tunned!
Mina tunnen vaid õnne;
õnne lõpmata suurt,
kui mu huuled Su suul.

***

Unes või ilmsi?
Kas oli see unes või ilmsi?
Kas oli see õige või vale?
Mõistan, nähes Su nägu, silmi -
teed tagasi enam ei ole.

Su juuksed, Su armas sasipea,
Su nosunina, pehmed huuled.
Kas olid see sina või (ei tea)
mu pea ajasid segi tuuled.

Mis viltu meil läks, veel ma ei tea,
mu silmis Sa armastust nähku.
Andesta (vastama Sa ei pea),
oli see tõesti unenägu?

***

Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.
Ma ütlen: armastus. Ja kõik on õeldud.
Mis? Ma ei kuulnud hästi, mis sa küsid?
Jah, kõik võib-olla. Jah. Võib-olla möödub.
kuid imelik, et ta nii kaua püsib.

***

Su pilk on lummav kui tähistaevas,
see sütitab leegid mu südames,
see tunne toob sooja lõputus külmas
ja annab valgust ses pilkases pimeduses.

***

Armastus käis ilmas ringi,
otsis, kes on üksinda.
Leidis sinu ja nõnda jäigi
sinu juurde elama.

***

Su pilk on lummav kui tähistaevas,
see sütitab leegid mu südames,
see tunne toob sooja lõputus külmas
ja annab valgust ses pilkases pimeduses.

***

Anna mul andeks,
ei armasta sind.
Anna mul andeks,
ma vaba kui lind.
Sest südant ei saa sundida
sinu südamesse tungima.

***

Nagu südamed lahkuvad tuules,
nagu õielehed langetab roos,
nii ei mäleta varsti meist keegi
seda aega, kui olime koos.

***

Ei olema pea ega tohigi olla
kõik roosid õitsedes punased.
Ei olema pea ega tohigi olla
kõik suudlused suudeldud huultele.
Mõned kahvatud õied ei vajagi sõnu,
et südames eredalt hõõguda.
Mõne põsesuudluse hubane soojus
jääb hinge veel kauaks püsima.

***

Kuulata, EMAKE, mets Sulle leelotab,
päikene, kullatükk, põski Sul silitab.
Kevadõhk õrnake naeratab, sosistab:
Olgu Sul õnne ja rõõme koos minuga...

***

Suveharjal
poolpimedas õhtus
on ritsikad töös,
ümber me
sammude valitseb
vaikus
kui hämaras metsas
oleme teel
otsima armastuse
maja,
usalduse hoonet,
käsikäes...

***

Lilled
mu laual
ootavad Sind
päevi
närbumata
lootuses
ootuses
vaikne on kõik....

***

Ma tean, et meie jaoks on aeg,
meie jaoks on koht.
Kõik saab olema nii,
nagu meie tahame,
aga see aeg tuleb leida -
me mõlema jaoks.

***

Sa oled kõige parem,
Sa oled nii hea,
Sind eluaeg armastan,
nüüd seda Sa tea!

***

Armastus ei küsi
luba sisenedes su südamesse,
ta lihtsalt tuleb
ja jätab mõistuse kõrvale...

***

Ma arvasin end armastavat juba ammu
ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astunud jälle ühe pika sammu,
eks ikka lähemale, aga millele...
Kõik vaatavad mind, mina muuseas vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistmatust.
Ma tean, et kuskil on koerad lahti lastud. Ma ootan pauku, aimamata kust.
Ah jaa...see armastus...
Ta kummalise hetke toob mu ärkvelolekusse, ära segab und. Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke, mu akna taga langeb lõppematult lund...

***

Su näos näen ma kurbust,
su silmades ääretut nukrust.
Su keha väljendab valu,
kuid su huuled ei palu.
Seisatan korra ja vaatan sind veel,
teades et olen üksi sel teel...

***

Armuda oskavad kõik,
aga armastada vähesed,
sa armastad mind nagu
mina armastan sind.

***

Mida enam õpid maailma tundma,
seda kindlamaks muutub veendumus,
et kõik ehtne on kirjeldamatult lihtne...

***

Sinu kaunid silmad, su imekaunis soeng,
rõõmuga su kaissu poeks...kuid jah see distants me vahel, see on kui ahel,
mis lahku hoiab meid!
Tahaks joosta su juurde ja suudelda sind suule, õhtu eel, kodu teel.